1940

Stiil muutus väga ökonoomseks, kõrgmood taandus ning riietele tuli poliitiline tähtsus. Sellele vaatamata riietusid prantslannad väga moodsalt, kohati isegi naeruväärselt. Kanti kuni 50 cm kõrguseid kübaraid, erksavärvilisi riideid, pikki juukseid ja lühikesi seelikuid.

Ökonoomsusele kindlaks jäänud naiste kleidid olid taljest sisse võetud, sest naisel pidi olema peenike talje. Moodi tulid vööga ümber mähitavad jakid ning kanti juuksevõrku.

1940. aastatel ei olnud korsetid nii äärmuslikud nagu varem ja uut tüüpi korsett "herilane" oli mõeldud ainult pihal kandmiseks, mõningaid olid ka seljalt nööritavad, see oli tõestatud, väga ebamugav ja jäik riideese, mis lükati kindlalt kõrvale. Tuli mugav satiinist tripihoidja, millel olid terava toestiku asemel tepingud ning haakide asemel tulid kasutusele tõmblukud. Sõja-aastatel tutvustati kummist korsetti, kuid see oli äärmiselt ebapopulaarne.

1940ndatel jätkus naiste hulgas Veronica Lake‘ i loodud peek-a-boo-soengu jäljendamine. Samuti muutusid populaarseks rullidesse keeratud- või ülespandud juuksed. Et muuta soenguid vaheldusrikkamaks, kasutati tihti šinjoone. Eriti moodsad olid püsilokid ning kanti turbanit.

Meik oli lihtne- hoolitsetud kulmujoon, palju puudrit, lopsakad punased Amori vibuna kaarduvad huuled.Kümnendi lõpul propageeriti loomulikumat välimust. Rõhutati silmi, huuled värviti heledamaks. Hakati tootma kunstripsmeid ja lainereid. Kasutusele võeti karipsmekoolutaja ning moodi tuli kunstsünnimärk.